16. juuli
16.00 Audiovisuaalne jäädvustus
Valerie Berteau, Philippe Witjes, TEMA ISE KOKKAB, Belgia (filmitud Indias), 2011, 65`
18.00 Eksperimentaalfilmid ja audiovisuaalne jäädvustus
Miriam Steen, EHITAJAD, Saksamaa (filmitud Venemaal), 2011, 5`
Werner Biedermann, JUHUSTE MEETRIKA, Saksamaa, 2011, 5`
Jeanette Groenendaal, REFORMATSIOON, Holland, 2011, 80`

17.juuli
16.00 Uus Eesti dokumentaalfilm
Jaan Tootsen, UUS MAAILM, Eesti, 2011, 89`
18.00 Portreed
Madli Lääne, ABC, Saksamaa (filmitud Libeerias), 2012, 12`
Ohad Itach, LOVING SOPHIA, Israel, 2010, 53`

18. juuli
16.00 Lastefilmid
Sanne Rovers, METSIK LILLY, Holland, 2011, 15`
Thierry Paladino, LA MACHINA, Poola/Prantsusmaa, 2010, 52`
18.00 Audiovisuaalne jäädvustus
Cédric Martinelli, Julien Touati, LAUD KOERTEGA ehk KATHAKALI, Pratsusmaa (filmitud Indias), 2010, 40` 

PFF pressiteade nr 1/2012
Ettevaatust, XXVI PFF maandub Pärnus!

Kas ajast, milles elame praegu, on võimalik ette astuda? Albert Einstein vastaks, et ärge soovige võimatut. Tõeline elufilmija aga peab suutma olla oma ajast ees. Ta peab ette nägema dramaatiliste hetkede tulekut. Ta peab nende jäädvustamiseks kaamera õiges kohas ning õigel ajal käivitama. Ehk teisisõnu – dokumentalisti rakurss peab olema valitud juba enne, kui hakatakse tegema ajalugu…

XXVI Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali meeskond annab teada, et õige aeg on tulla Pärnu Uue Kunsti Muuseumisse juba algaval nädalavahetusel, et saada festivalipassi ja trükilõhnalise kataloogi omanikuks. Enamik linateoste autoreid on lubanud samuti õigel ajal ehk siis esmaspäeva jooksul Pärnusse kohale jõuda. 2.juuli õhtul kell 21.00 kõlab Uue Kunsti Muuseumis võimas meestelaul, millega avame juubeliaastale EESTI FILM 100 pühendatud festivali.

Pärnu võib uhke olla, et on saanud olla meie rahvusliku filmikunsti hälliks. Kui kõige esimesed filmivõtted tegi 1912.aastal Johannes Pääsuke Tartus, siis juba 1913.aastal jäid filmilindile ka Tallinn ning Pärnu. Tallinnas Estonia teater. Pärnus aga Endla teatrimaja. Endla rõdult kuulutas viis aastat hiljem Hugo Kuusner välja Eesti Vabariigi. Vaatad hüplevat filmipilti ja mõtled - kas pole vaimustav see suvepäev, kui vastvalminud teatri eest voolab läbi laulupeoliste rõõmus rongkäik, lipud lahedalt lehvimas! See mitmekordselt sümboolne kaader, esimene liikuv pilt Pärnust, ongi meie XXVI festivali tunnuskujund. On ju juubeliaasta EESTI FILM 100!

Juubelid on ikka erilised, sajanda sünnipäeva tähistamine eriti. Meie hulgas pole ühtki saja-aastast filmiloojat, ent eelmiste põlvkondade poolt loodu elab meis edasi oma vaiksel, eestilikul viisil. Mis oleks meie dokumentalistika täna, kui kolmekümnendatel aastatel poleks Kostantin Märska ja Theodor Luts jäädvustanud oma poeetiliste kaameratega Osmussaart ning Ruhnut? Nende meeste filmidest terendab vastu sama tugev armastus oma kodumaa looduse ja rahva vastu kui maailmakino ühe suurima meistri Robert Flaherty imetlus inimese ning looduse ühtekuuluvusest Araani saartel. Iirlastel käib võitlus Atlandi ookeaniga, meie Läänemeri on hoopis tagasihoidlikum. Ja tagasihoitumad on ka meie, põhjamaalaste, tunded ning …. kunst.

Palusin juubeliaastal tulla välismaa kolleegide filme hindama eesti dokumentalistika elavad klassikud: Andres Söödi, Mati Põldre, Enn Säde, Valentin Kuigi ning Arvo Iho. Minu meelest sai kokku täitsa autoriteetne žürii. Nimetatud meistrid on vändanud tõsielufilme nii kodu- kui välismaal. Ei saa öelda, et filmitegemine oleks sport, kus kodustaadionil on lihtsam edu saavutada. Tõsine dokumentalist tegeleb elu süvaprobleemidega ning oma pikale eluteele tagasi vaadates võime me, elufilmijad, täna tõdeda, et enamik probleeme on sarnased üle kogu maailma. Seda kinnitab oma värskes suurteoses "Elagu antipoodid!" ka meie vene kolleeg Viktor Kossakovski. Asjata ei valinud me festivali avafilmiks just seda teost.

Ning sugugi mitte juhuslikult ei saanud sellesuvise Pärnu filmifestivali peateemaks "Elu Venemaal". Meedia hoolitseb järjekindlalt selle eest, et meie silme ees terendaks vastuseis Kremli ning Moskva tänavate vahel. Ent kuidas elab vene inimene teisel pool Peipsit? Mida tema mõtleb, kuhu tema astub, keda ta armastab ja keda vihkab, kuidas temas sünnib ootus ja sureb lootus? Oleme ju naabrid, kellel tuleb ühel ning samal ajal elada üha väiksemaks jääval planeedil. Miks siis mitte paremini üksteist tundma õppida?

Mark Soosaar, festivali pealik

Veel infot festivali kohta

Kuus filmi teemal "Elu Venemaal" võistlevad ETV-s 2-7.juulil, auhinnaööst teeb otseülekande Eesti Televisioon laupäeval, 7.juulil kell 22.40 – 23.55, telefonihääletusel selgub Eesti Rahva Auhinna võitja.

Pärnus ilmub 2 – 8. juulil Raekojas, Mudaravilas ja Uue Kunsti Muuseumis paiknevatele ekraanidele ca 80 dokfilmi. Filme hindavad kolm žüriid: eesti dokumentalistid kaaluvad välismaa kolleegide filme, varasemate festivalide võitjad Srdjan Sarenac Serbiast, Jerzy Sladkowski Rootsist ning Itamar Chen Iisraelist valivad välja parima eesti filmi ning Pärnu kooliõpilaste žürii annab auhinna parimale lastefilmile. Festivali peateemal "Elu Venemaal" etendub Pärnus tosinkond tõsielufilmi. Festivali südaööseanssidel Pärnu raekojas etenduvad filmid eriti keerulistel teemadel. Need on uurimused keerulistest protsessidest inimese alateadvuses, mis sünnitavad vägivalda, prostitutsiooni ja pornograafiat. Tegemist on filmidega, milles autorid tungivad siiani avalikkuse suletud sfääridesse. Ikka selle nimel, et igaühel meist oleks lihtsam oma hinge varjupoolest lahti saada.

Pärast auhinnatud filmide esitlemist pühapäeval, 8.juulil Pärnus, läheb festival rändama teistesse Eesti linnadesse ja saartele.
Meie plaan on valikkavadega jõuda:
Otepääle 9. – 12. juulil,
Viljandisse 13. – 15. juulil,
Heimtalisse 13. – 15. juulil,
Haapsallu 16. – 18. juulil,
Kihnu 17. – 18. juulil,
Vormsile 19 – 21. juulil

Filmide autoritega püüame aga juba varem maale jõuda:
Toomanina võrgukuuris oleme 6 – 7. juulil ning Manija saarekeskuses 6. ja 14. juulil.

Täpsem info festivali filmikava kohta: www.chaplin.ee/filmfestival

Festivali keskus asub Uue Kunsti Muuseumis, Esplanaadi 10, telefon 44 30772.