Uudiste arhiiv
Aime Kuulbuschi skulptuurid |
| Laupäeval, 1. juunil kell 17.00 avab Evald Okase Muuseumis skulptuurinäituse Aime Kuulbusch. Aime Kuulbusch on tänaseks olnud eesti kunstielus 50 aastat aktiivne. Ta alustas näitustel esinemist 1969. aastal, mil lõpetas Kunstiinstituudi. Koos mitme eakaaslasega, andekate noore naisskulptoritega nagu Ellen Kolk, Hille Palm, Irina Rätsep, Mare Mikoff jt. esindas ta 1970. aastate algul täiesti uuelaadset skulptuurikäsitlust, mis väärtustas taas estetismi eesti skulptuuris. Väljapeetud vormi ning meisterliku pinnatöötlusega figuurid ja portreed haakusid 1970ndate algusaja uue kunstnikepõlvkonna esteetikaga. Aastatega kinnistus temast kuvand kui andekast portreeskulptorist, kelle loomingus paistsid silma portreeskulptuurid noortest muusika- kirjanduse- ja kunstiinimestest. Avarate kultuurihuvidega kunstnikule on tema modellid olnud oluline osa tema isiklikust elumaailmast. 1970.-1980. aastail valminud kauneid vaimselt pingestatud ja enamasti üleelusuurusi portreid nagu Juta Lehiste (1972), Juhan Viiding (1976), Aili Vint (1977), Malle Leis (1979), Uno Naissoo (1980), Kaisa Puustak (Kaisa, 1981), Tiit Pääsuke (1982) jt võib vaadelda kui koondportreed kogu tollasest nõukogulikule režiimile vastanduvast loomingulise intelligentsi põlvkonnast. Tema 1970.–1980. aastail loodud portreeskulptuurid ning portreeliselt lahendatud kultuuri- ja haridustegelaste mälestussambad paistavad silma elegantse redutseeritud vormilahendusga, järgides samuti 1970. aastatel välja kujunenud esteetilisi kaanoneid. Ta on eelistanud materjalina pronksi ent loonud ka dekoratiivseid šamottfiguure („Homunculus“ I ja II, 1975, ka „Seisja“ (1978), „Büst kätega“ (1979) jt.) ning kasutanud vabaloomingus plastmassi („Meesakt“, „Pruun akt“, 1970ndad jt) , puitu („Figuur“, 1971 jt) ning dolomiiti („Poolfiguuur“, 1972). Suurem osa tema XX sajandi portree- ja vabaloomingust on jõudnud Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone (nüüd Kunstnike Liidu) ja Moskva Kunstifondi kogudesse, Tretjakovi Galeriisse Moskvas, ning erakogudesse USA-s, Soomes, Rootsis, Eestis. Käesoleva sajandi viimastel isikunäitustel on Aime Kuulbusch eksponeerinud oma nägemust skulptuurist, eksponeerides näitusel „Hommage“ Jaani kiriku kunstisaalis (2019). kipsmaskidena esitatud kordusi oma kunagistest portreteeritavatest, abstraktsete lahendustena esitatud reljeefe näitusel „Puudutused“ Viimsi Püha Jaakobi kirikus (2016), kammerlikke kolmemõõtmelisi kompositsioone näitusel „3D“ Vabaduse galeriis aastal 2012, või muid väga kaasaegselt mõjuvaid skulptuurseid lahendusi, näiteks ülikergest stüroksist estetiseeritud värvitud torusid. Uued võimalused ilmusid skulptori ellu 1980. aastate lõpul, mil Aime Kuulbusch alustas osalemisega rahvusvahelistest lume- ja jääskulptuuri võistlustest praktiliselt kogu maailmas. Maailma eri paigus toimuvaid hiiglaslikke lume-ja jääkunsti üritusi iseloomustavad massiivne esindatus rahvusvahelises meedias, erinevaid kultuuritraditsioone ühendav eriline atmosfäär ja kohtumispaik. Muidugi ka keerukate jääst ja pressitud lumest skulptuuride kaduvus lähiajas. Aime Kuulbusch on osalenud mitmetel puuskulptuuri sümpoosionidel nii Baltikumis, Soomes kui Wales’is jm. Monumendid ja avalikud skulptuurid Üks kaunimaid avalikke skulptuure Aime Kuulbuschi loomingus on koos abikaasa skulptor Ants Mölderiga 1974. aastal Hellamaa kalmistule Muhumaal loodud monument kõigile II maailmasõjas langenuile. 1980. aastail kujunes temast üks viljakamaid monumentaalkunstnikke. Tema loodud on monumendid rahvuslikele heliloojatele nagu Mart Saar (Tallinn, 1982), Peeter Süda (Kuressaare, 1983), Rudolf Tobias ja Eino Eller (Tallinn, 1987). 1989. aastal oli Aime Kuulbuschil koostöös arhitekt Rein Luubiga unikaalne võimalus panna alus tänini lisanduvate portreebüstidega Akadeemikute alleele Tallinna Tehnikaülikooli juures. Lisaks algselt valminud kuuele Tehnikaülikooli õppejõule-akadeemikule on tänaseks lisandunud veel neli portreemonumenti, viimane neist Endel Lippmaa büstiga aastal 2018. Tallinna elanikele on tänini nähtav 1991. aastal valminud kohtumaja arhetektuuri ilmestanud suurejooneline „Justitia“, seotud silmadega jumalanna, kel käes õigluse kaalud. Skulptuur on kolinud tänaseks uude kohtuhoonesse. Eesti taasiseseisvumise järel on Aime Kuulbusch elava vabaloomingu kõrval loonud taas mitmeid monumente ja avalikke skulptuure. Tema avalik looming on alati mõjunud läbimõeldult ning usaldusväärselt, seetõttu pöördutakse Aime Kuulbuschi loomingu poole üha uuesti. Tema 21. sajandi avalikest skulptuuridest on enam tuntud Kyrillus Kreegi mälestussammas Haapsalus helilooja kunagise kodumaja ees ning Saarde taastatud Vabadussamba sõdurikuju (mõlemad 2008). 2011. aastal valmisid Urho Kaleva Kekkoneni bareljeef Tallinna reisisadama D-terminali seinal, Poola rahvaliikumise “Solidarnost” pronksreljeefiga mälestuskivi Tallinna Jaani kiriku haljasalal ning Lihula 800. juubeli maakivist ja pronksist mälestusmärk. 2014. aasta sügisel avati Tallinnas Kalamajas Adam Johann von Krusensterni bareljeef tema nimelisel väljakul. Aime Kuulbusch on pälvinud preemiaid Üleliidulistel Noorte Kunstnike bäitustel Moskvas (1977, 1978 ja 1980). Ta on võitnud Jaan Tõnissoni monumendi konkursil II preemia (2001) ja Eduard Tubina monumendi konkursil I ostupreemia. Ta on pälvinud Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia aastal 1982 ning nimetatud Eesti teeneliseks kunstnikuks 1984. Näitust saab külastada kuni 23. juunini. Teksti koostas: Juta Kivimäe Lisainfo näituse kohta: Mara Ljutjuk näituse kuraator ja kujundaja tel 56985234 mara.ljutjuk@gmail.com |